Laulmisega on mul eluaeg mingi jama olnud. Ma olen alati salaja teadnud, et ma oskan väga hästi laulda. Aga millegipärast on minult elu jooksul päris mitu korda palutud tegeleda ükskõik mille muuga, peaasi et ma ei laulaks. Väga palju aastaid võtsin seda soovitust tõsiselt kuulda ja ei julgenud isegi üksinda autoga sõites iseendale laulda. See on hirmu kõrgeim pilotaaž, isegi jaburam kui üksi autos istudes maski kanda.
Laulma hakkasin imekombel siis, kui ületasin mõned enda jaoks eluhirmsad asjad. Näiteks hakkasin voicemessage’id salvestama ja isegi ära saatma. Hakkasin välja ütlema, mida asjadest arvan. Katsetasin, et mis juhtub siis kui ma oma soove selgelt väljendan. Midagi traagilist ei juhtunudki (kui see leht ja blogi välja arvata). Mingi hetk ma oma häält enam ei kartnud ja nüüd ma laulangi, iseendale ja kõigile kes kuulata julgevad.
Laulmisel on mul vähemalt üks eelis teiste maailma lauljate ees – mul on hääl, mida mitte kellelgi teisel ei ole: minu hääl! Lisaks oskan ma mõned noodid loovalt ära vahetada kõrgemate või madalamate vastu, mööda nööri käia on ju kohutavalt igav. Nooti ma muidugi ei tunnegi, aga see-eest on mul head ja suured kõrvad.
Mul on üks väga sihikindel sõbranna, kes on lubanud mitte enne ära surra, kui on saanud mõisas elada. Mina mõisas elada ei taha, mul on hoopis ägedam eesmärk. Nimelt ei plaani mina enne ära surra, kui olen saanud koos nubluga laulu esitada! Ärge meil siis 140 aastaseks elada laske, palun.
Kõrgemate nootide kätte saamisega pean veel veidi tegelema ja ilmselt veel mitu „hirmsat“ asja ära tegema. Aga räppimiseks olen täiega valmis juba. Markkus poiss ei ole universumist mu signaali veel kätte saanud ja ma meie uue laulu sõnu ei tea veel, aga see pole probleem. Olen tublisti iga päev räppimist harjutanud-„Kalevipoja“ värssidega. Kätega püsin hästi biidis ja kostüüm on ka välja mõeldud.
Laula ikka. Ja kui keegi ütleb sulle, et sa ei oska, las ta hoiab su õllet!
😀